Blackjacki ajalugu

Avaleht / Blackjacki juhend / Blackjacki ajalugu

Varased alged

Keegi ei tea täpselt, kuidas kaardimängud alguse said, kuid blackjacki arengut saab usaldusväärselt jälgida ajalooliste kirjelduste kaudu. Tõenäoliselt pärineb tänapäevane blackjack Itaalia kaardimängust “Thirty-One” (Trentuno). Vanim teadaolev mainimine pärineb aastast 1440, mil Itaalia munk Siena Bernardinus kõneles hasartmängude vastu, mille tulemusel hävitati tuhandeid täringuid, kaarte ja mängulaudu.

Püha Bernardin Sienast, kes edendas eetilist käitumist ja mõistis hukka hasartmängude liialdused, oluline blackjacki ajaloo kontekstis

Mängu levik Euroopas

Trentuno levis kiiresti üle Euroopa ning saavutas populaarsuse Prantsusmaal, Hispaanias, Inglismaal ja Iirimaal. Mängijad püüdsid koguda kaarte, mille väärtus oleks 31 punkti või sellele võimalikult lähedane. Äss andis 11 punkti, kuningas, emand ja poiss 10 punkti ning ülejäänud kaardid oma nimiväärtuse. Mängus ei olnud veel kaasaegseid blackjacki elemente, nagu üle 21 minek (bust), kindlustus või panuse duubeldamine.

Parimad veebikasiinod pärisrahaga mängimiseks (USA)

Turvaline
Litsentseeritud
Kiired väljamaksed

Koht	Kasiino		Tervitusboonus	USA	Mängi
		BoVegas Casino	$5500 Welcome Pack		Mängi kohe
2		Cherry Gold Casino	$2700 Welcome Pack		Mängi kohe

Veel üks mainimine ilmus 1865. aastal Ed. S. Taylori raamatus “The History of Playing Cards”, kus tsiteeritakse 1526. aasta Itaalia kogumikku, mis sisaldas Trentunot — see kinnitab Itaaliat mängu algkohana.

Ed. S. Taylor, “The History of Playing Cards”, 1865 — blackjacki ajalugu

Kirjanduslikud viited

Mäng ilmub uuesti Prantsuse kirjanduses aastatel 1532–1542 François Rabelais’ romaanis “Gargantua ja Pantagruel”. XXII peatükis loetletakse arvukalt mänge, sealhulgas “one-and-thirty”, mis näitab, kui levinud see mäng sel ajal oli:

«… Kui vaip oli laotatud, toodi palju kaarte, hulgaliselt täringuid ning rohkesti kabe- ja malelaudu. Seal mängis ta flush’i, primero’d, the beast’i, trump’i… one-and-thirty…»
XXII peatükk teosest «Gargantua ja Pantagruel»

François Rabelais’ romaan “Gargantua ja Pantagruel” — blackjacki ajalugu

Kaasaegse blackjacki tekkimine

Tänapäevase blackjacki otsene eelkäija on Hispaania mäng “Ventiuna” (Kakskümmend üks), mida mainitakse esmakordselt Miguel de Cervantese 1613. aasta loos “Rinconete ja Cortadillo”. Mängijad püüdsid saavutada 21 punkti seda ületamata. Äss võis väärt olla 1 või 11 punkti. Hispaania pakis puudusid kaheksad, üheksad ja kümned — see muudab mängu tänapäeva blackjackiga väga sarnaseks.

Umbes samal ajal tekkis 17. sajandi Prantsusmaal mäng “Vingt et Un” (Kakskümmend üks). Erinevalt Hispaania versioonist said siin nii mängijad kui ka diiler oma panust duubeldada, tõenäoliselt Chemin de Feri ja French Ferme'i mõjutusel.

Miguel de Cervantes Saavedra, „Rinconete ja Cortadillo”, 1613 — blackjacki ajalugu

Itaalias arenes samal perioodil välja sarnane mäng nimega “Sette e Mezzo” (Seitse ja pool). Mängiti pakiga, mis sisaldas seitsmeid, kaheksaid ja üheksaid. Pildikaardid andsid pool punkti, tavalised kaardid ühe punkti ning ruutu kuningas toimis jokkerina. Rohkem kui 7,5 punkti andis automaatselt üle 21 minemise — sarnaselt blackjackile.

Blackjack Ameerikas

Blackjack jõudis Ameerika Ühendriikidesse pärast Prantsuse revolutsiooni, 1794. aastal, kui hasartmängud legaliseeriti. Alguses ei kogunud mäng palju populaarsust, mistõttu kasiinod pakkusid mängijate meelitamiseks eriväljamakseid. Üks märkimisväärne kampaania oli 10:1 väljamakse käe eest, mis sisaldas poti kuningat ja kümmet — seda tunti kui “blackjacki”. Nimi jäi kasutusse ka pärast boonusreeglite kadumist ja asendus praeguse 3:2 väljamaksega ässa ja kümneväärtusliku kaardi eest.

19. sajandil keelati blackjack Ameerika Ühendriikides, mis sundis mängu põranda alla liikuma. Alles 1930. aastatel, pärast hasartmängude legaliseerimist Las Vegases, naasis blackjack ametlikult ning kujunes lõpuks üheks Ameerika populaarseimaks kasiinomänguks.